Muusika

Seekord kuulasin siis D'Angelo kolmast ja hetkel viimast albumit "Black Messiah". Album tuli välja 14 aastat hiljem kui tema eelmine album "Voodoo", millest rääkisin eelmine kord. Kui artist suudab peale 14-aastast vaikust tulla tagasi nii hea albumiga, siis see on tõestus, et on tegu andeka artistiga. See album tuli välja suht lühidalt peale Michael Brown'i surma, mille tõttu tehti palju proteste mustanahaliste õigustega seoses. Albumis paar laulu räägivad tol teemal ka. Veel räägivad mõned laulud usust ja ka armastusest nagu D'Angelo ikka. Esialgu arvasin, et peale nii mitut aastat on muusika stiil erinev, kuigi kui oled D'Angelo eelmiseid albumeid kuulanud, siis saad aru ikka, et see on temale omapärases stiilis. Mul selle vastu midagi ei ole, sest ta mitmekümne aasta tagused albumid kõlavad isegi tänapäevani värsked. Ajatu muusika on truu muusika. Lemmikud laulud - "The Charade", "Another Life", "Ain't That Easy"...

"Voodoo" on üks tunnustatumaid neo - soul albumeid läbi aegade. Peale albumi kuulamist saan aru miks. Album ise on 1 h ja 18 min pikk, aga ammugi ei tundu nii pikk. Kui albumil on aint 13 laulu ja kestus nii pikk on siis arvaks, et iga laul jääb venima liiga kaua, aga seda ma siin väita ei saa. Mainisin, et on tegu neo-soul albumiga, aga on veits hiphop 'i ning ka Prince'i mõjust ka aru saada. D'Angelo isegi väitis, et see album proovib säilitada vanaaegsemat nn mustanahaliste soul muusikat, sest laulud on tänapäeval liiga klubikeskseks muutunud. Minuarust ka demonstreerib see album suht hästi kõike, mis mulle soul muusika juures meeldib. Kõike parem sõna D'Angelo muusika kirjeldamiseks on - "smooth". Pean ka eraldi välja tooma laulu "Untitled (How Does It Feel)". Laul ise on väga erootiline ja romantiline, eriti selle muusikavideo. Siiski ma arvan, et see on üks parimaid koostatud laule, mida ma üldse kuulnud olen. See on 7 minutit pikk,...

Seekord kuulasin D'Angelo albumit "Brown Sugar". D'Angelo on üks nendest artistidest, kelle muusikat olen tükk aega plaaninud kuulata, aga pole jõudnud selleni. Nüüd võtsin lõpuks asja kätte, kuna juba praegu kuulan järjest vanu klassikuid. Järgmised 2 nädalat arvatavasti kuulan ka D'Angelo ülejäänud 2 albumit. Muidu ma üldse ei teadnudki sellisest muusikast midagi, aga kui internetis ja sotsiaalmeedias leidsin inimesi sarnase maitsega, mis mul, siis olen tänu sellele palju head muusikat leidnud ja oma muusikavalikut laiendanud, nagu näiteks see album, millest praegu räägin. Albumit oli mõnus kuulata, tegu on sellise sujuva  soul  muusikaga, mis mulle peaaegu alati peale läheb. See on selline südantsoojendav album, mida keegi otseselt ei saa 'vihata'. Põhimõtteliselt iga laul räägib nii või teisiti armastusest. Mis minu arvates teeb selle albumi nii heaks on see bass, mis igal laulul taga käib. See sobib vokaalidega ja meloodiaga kokku väga hästi ning teeb...

Kui eelmine nädal kuulasin albumit “Innervisions” siis see nädal otsustasin kuulata Stevie Wonderi tuntuimat albumit “Songs In The Key Of Life” mida peetakse üheks parimatest albumitest läbi aegade. Tegemist on topeltalbumiga, tavaliselt on albumid 8-14 laulu või 40-60 minutit pikad, aga see album koosneb 21 laulust ja on 1 tund ja 45 minutit pikk. Tavaliselt hakkaks nii pikka albumit kuulates igav, aga see on selline album, mille jaoks selline pikkus isegi sobib. Laulud ei ole korduvad ja igakord on midagi värsket. Sõnad on tähenduslikud, räägivad armastusest või maailma muredest, mida võiks parandada. Üks laul nimega “Isn’t She Lovely” kohe paistab välja, laul on kirjutatud Stevie Wonderi esimesest lapsest ja minuarust on see üks parimaid laule, mida ma üldse kuulnud olen. Pole elus ees nii südantsoojendavat laulu kuulnud, kohe paneb mõtlema, milline tunne see on, kui su esimene laps sünnib. Suupilli soolo on ka märkimisväärne, sobib selle laulu tundega kokku väga hästi. Laulmine ja ...

Stevie Wonder on vaieldavalt üks parimaid artiste läbi aegade. Tänapäeval artistid enam ise ei teegi midagi, nendele kirjutatakse sõnad ette, instrumentaal on ka kellegi muu tehtud, aga Stevie Wonder, vaatamata sellele, et ta oli pime, tegi kõik täiesti ise. Kõik pillid, mis taustal kuuled on tema iseenda mängitud. Tema muusika on säilinud suhteliselt hästi tänapäevani, võrreldes sellega, et tema artistiline tipppunkt oli 70ndatel.  Just nimelt see album tuli välja aastal 1973. See album on üks tema tuntumaid ja rahva lemmikuid. Definitsiooni poolest võib seda kutsuda klassikuks. Albumi tiitel on "Innervisions", sest inglise keeles sõna "vision" tähendus on nagu visioon või mingi ettekujutus millestki, ja "inner" tuleb sellest, et see on kõik tema peas, sest ta siiski ise ei näe maailma, aga ainult sellest, mida ta kuulnud on, on tema enda peas on tal palju visioone, kuidas maailm võiks olla, et meie elu parem oleks.  Mulle isiklikult meeldis iga laul, üks...

See on pilt, kus on näha minu lemmikuid muusikaalbumeid. Mida üleval pool, seda rohkem mulle meeldib. Paremal on kirjas artisti nimi ja albumi tiitel. (vajuta "read more", et tervet pilti näha) Arvan, et kui olen lõpetanud selle blogi kirjutamise, näeb see veidi teistsugune välja. Kui olen blogiga valmis, siis postitan selle uuesti lõppu ka.